Koroonaviiruse superleviku juhtumite ühisjoon on kehv õhustus.
Pisike koroonaviirus võttis kevadel müstilised mõõtmed. Maailma terviseorganisatsioon (WHO) ees ja paljude riikide terviseametid järel korrutasid mantrat: peske käsi ja hoidke ühe-kahemeetrist distantsi, siis te ei nakatu. Ent ikka nakatuti. Kas tõesti ei pestud käsi küllalt põhjalikult?
Samal ajal jõudis teaduskirjandusse järjest rohkem infot, et COVID-19-ga ei nakatuta pinna kaudu. See teadmine pigem suurendas probleeme, kuni WHO 7. juulil ametlikult tunnistas, et viirus levib õhu teel mitte ainult piiskadena, vaid ka palju väiksemate aerosooliosakestena, mis hõljuvad õhus tunde ja võivad kanduda kümnete meetrite kaugusele.
Mida see läbimurre tähendab?
Ühest küljest purunes üle saja-aastane kliiniline dogma. Ent olulisem on, et arstiteadlaste heakskiitev noogutus annab loa ja stardipaugu inseneridele, kes saavad nüüd hakata probleemi lahendama.
Palju on juba tehtud. Näiteks Aasia riigid teavad oma 2003. aastal saadud SARS-i kogemusest väga hästi, kuidas õhu teel leviva viirusega võidelda. Euroopale seevastu oli see täiesti uus katsumus. Riigid reageerisid mõnevõrra erineva kiirusega, kuid igal pool hakati hoonete õhustust üle vaatama, sest laekus rohkesti infot superleviku juhtumitest ülerahvastatud ja puuduliku ventilatsiooniga ruumides. Maailmakuulsaks said Hiina Guangzhou restoran ja USA Skagit Valley kiriku kooris laulmine. Samasse ritta võiksid kuuluda Kuressaare ja Võru juhtum, kui need teaduskirjanduses avaldataks.
Superlevikuga juhtumite ühisjooneks osutus see, et ventilatsiooni peaaegu polnudki: kõigest umbes üks liiter sekundis inimese kohta – ligikaudu kümme korda nõuetekohasest vähem. Ülioluliseks sai küsimus, kui palju välisõhu ventilatsiooni on vaja ja kuidas tuleb hoonete õhustussüteemi käitada.
Eesti oli üks maid, kes julges käituda ketserlikult. Juba 2. aprillil avaldas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium määruse „Hoolekandeasutuse hoone või mitteelamu ventileerimise ja tuulutamise täiendavad nõuded eriolukorras”, mis kehtib seniajani ja mille järgimine on tekitanud peavalu paljude hoonete omanikele.
Selle määruse sunnil said tehtud asjad, mida on võimalik hoonetes hõlpsasti teha: pikendatakse ventilatsiooni käitusaega, hoitakse seadmed täiskiirusel, ei lülitata ventilatsiooni ööseks välja ja välditakse retsirkulatsiooni ehk tagastusõhu kasutamist. Hooneid, kus ei ole töökorras ventilatsioonisüsteemi, tuulutatakse süstemaatiliselt akende kaudu, mis on võimalik kevadel ja suvel.
Edasised tegevused
Edasised tegevused nõuavad tõsisemat mõttetööd, et olla valmis võimalikuks teiseks laineks ja ka uute viiruste tulekuks. Hoonete õhustuslahenduste areng on olnud suuresti Põhjamaade ja USA keskne ning nakkusriski haldamisele pole pööratud tähelepanu.
Seda on küll teatud, et suurem ventilatsiooni määr vähendab haiguspäevade arvu, kuid see ei ole mõjutanud ventilatsiooninõudeid, mis on kehtestatud teiste õhukvaliteedi kriteeriumite alusel. Alles nüüd on teadlased hakanud rääkima, et nakkusriskist peab saama üks Euroopa sisekliimastandardi kriteeriume. Eestil, mis on hoonete sisekliima ja energiatõhususe ning üldise ehituskvaliteedi poolest end jõuliselt murdnud Põhjamaade sekka, on edaspidi võimalik maailmale eeskuju näidata.
Tegutseda tuleb, sest nakkusriski vähendajana on vaktsiini ja ravimi järel teisele kohale tõusnud insenertehnilised lahendused ehk hoonete õhustus. Alles kolmandal kohal on administratiivmeetmed – juhised, kuidas inimesed peaksid käituma – ja viimasel kohal, kõige vähem efektiivne isikukaitsevahendite, sh maskide kasutamine.
Praegu teame rohkem kui kriisi alguses. See annab meile teiseks laineks palju parema valmiduse. Teame, et mängu- ja spordiväljakuid pole vaja sulgeda, sest ultraviolettkiirguse käes kahaneb viiruse aktiivsus kiiresti. Veelgi enam, esialgsed arvutused näitavad, et tavapärase töökorras ventilatsiooniga koolimajades on üks väiksemaid nakatumisriske. See on väga tugev argument koolide avatuks jätmise kasuks.
Esile tulevad ka tegevused ja ruumid, mis on ohtlikud ja mida viiruse leviku puhul peaks vältima. Näiteks koorilaul on osutunud aerosooliprotseduuriks, kus viirust eraldub lausa tuhat korda intensiivsemalt kui rahulikult istuvalt nakkuskandjalt. Selle vastu jääb ventilatsioonisüsteem jõuetuks. Õigemini – koorilauluruumid peaksid hakkama meenutama tõmbekappe, nii et lihtsam on sellist tegevust vältida.
Laulmisega on võrreldav karjumine, seega tuleb töökohtades ausse tõsta rahulikult diskuteeriv ja kõrgendamata häälega koosolekukultuur.
Ohtlikud väikesed ruumid
Epideemia puhul on töökohtades ohtlikud väikesed ruumid, kus viibib korraga mitu inimest. Ka epideemia haripunktis on kõige tõenäolisem olukord, kus hoones või ruumis ei viibi korraga üle ühe nakkuskandja. Mida suurem ruum, seda parem: siis on ventilatsiooni õhuvooluhulk suurem ning lahjendab viirusosakeste kontsentratsiooni ja kannab need välja.
Väikestes tööruumides, kus töötab kaks-kolm inimest, samuti alla kümne inimesega nõupidamisruumides on väga suur nakkusrisk, mida ei saa praeguste ventilatsioonilahendustega vältida. Selliseid ruume tohib pandeemia tingimustes kasutada ainult üks inimene.
Teine oluline tegur ventilatsioonimäära kõrval on ruumis viibimise aeg. Mida lühem aeg, seda väiksem viirusosakeste doos, mistõttu näiteks kiiresti söömas või kaupluses käia on vähem ohtlik. Kontorites on õige tööaega piirata ja osa inimesi kaugtööl hoida.
Uus teadmine võimaldab anda juba kasutusele võetud hajutamise mõistele objektiivse sisu. Viirusosakeste kontsentratsioon, mis suust välja hingates on ülisuur, väheneb eksponentsiaalselt ja saavutab ühtlase taseme inimesest u 1,5 m kaugusel. Alates sellest kaugusest on võimalik kontsentratsiooni õhustuslahendustega mõjutada. Teiste sõnadega: lähikontakti vältimise ehk füüsilise distantsi nõue jääb oluliseks ka edaspidi.
Sisekliima
Eesti õigusaktid võimaldavad rakendada juriidilisi meetmeid, kui töötaja haigestub, sest töökoha sisekliima ei vasta nõuetele.
Tavapärases olukorras põhjustab kehv sisekliima tööviljakuse langust, väsimust, uimasust ja ebamääraseid sümptomeid. Üsna keeruline on tõendada, et need tulenevad otseselt töökohast. Kuid kui keegi nakatub töökohal, kus pole töökorras ventilatsiooni, siis on seos palju lihtsamini tõendatav. Juristid ei jäta seda võimalust kindlasti kasutamata.
Igal juhul on kinnisvaraomanikul põhjust hoolitseda, et hoone ventilatsioon oleks töökorras ja vastaks vähemalt miinimumnõuetele. Nutikamad kinnisvaraomanikud hakkavad mõtlema, kuidas luua pandeemiakindlaid hooneid, mille õhustus- ja ruumilahendus on parem.
